Viimastel päevadel on hakatud rääkima abistatud enesetapust ning usun, et see teema väärib tähelepanu. Tervel ja funktsionaalsel inimesel on tõenäoliselt keeruline mõista, miks me peaksime abistatud enesetapust rääkima, kuid paraku ei ole kõik meist terved, funktsionaalsed ega ole ka igaüks meist võimeline elama täisväärtuslikku elu. Mis on täisväärtuslik, on muidugi tõlgendamise küsimus, kuid paraku leidub ka neid kes väärtustavad väärikat elust lahkumist elust enesest rohkem.

Mäletan üht dokumentaalsaadet, kus räägiti abistatud enesetapust ning näidati ka nende inimeste lugusid, kes on otsustanud elust lahkumise teekonna ette võtta. See liigutas mind sügavalt, sest ma ei kujutanud ette, et enda elu soovivad tihti lõpetada ka inimesed, kes pealtnäha on täiesti terved ja rõõmsameelsed. Ei ole nii, et abistatud enesetapust otsivad abi vaid haiglavoodis olevad, liikumispuudega, pöördumatult haigestunud või õige pea ALS-i tõttu halvatuks jäävad inimesed. Kuigi ka hing võib olla haige – võib-olla isegi pöördumatult haige. Inimese sisse me ei näe ning mitte kunagi ei tea, milline torm inimese hinges tegelikult möllab. Samas olen täiesti veendunud, et suurem osa elust lahkuda soovivaid inimesi on justnimelt pöördumatult haigestunud ning nende inimeste soove tuleks kui mitte sõna otseses mõttes austada, siis vähemalt tõsiselt kaaluda.

Paratamatult ihkab hing küsida, kas me ei saaks neid inimesi aidata? Kas me ei saaks neid nõustada, nendega vestelda, neid armastada ja juhtida teisele teele. Muuta nende meeleseisundit ja säästa elu. Ma usun, et see võib olla võimalik ja kindlasti on neid kes protsessi käigus saadud nõustamise käigus ümber mõtlevad, kuid paraku ei ole see võimalik igal juhul ja alati. Pealegi, kes on õige otsustama, kelle elu väärib elamist ning kellel mitte. Kõige paremini teab inimene ise.

Mõni inimene otsib abi eutanaasiaturismist, mis on täna maailmas täiesti olemas – näiteks Šveitsis pakutakse sellist teenust. Eraldi küsimus on, kas see on taskukohane. Paljudele inimestele pigem mitte. Leidub ka neid, kes otsivad mõne “teistsuguse” meetodi elust lahkumiseks ning mõned jäävadki kannatama. Kumbki neist alternatiivsetest lahendustest ei ole väärikas. Samas väga oluline on siinjuures mõista, et inimeste mõttemaailm on keeruline ning mõni asi, mis meile tundub täna väga huvitav, vajalik või isegi hädavajalik, võib mõnel muul ajahetkel tunduda mõttetuna, eksimuse või ränga veana. Seetõttu ei tasu eirata ka tõsiasja, et emotsioonide ajendil langetatud otsuseid kipuvad inimesed hiljem kahetsema ning kui me räägime abistatud enesetapust, siis kahjuks hiljem kahetsusteks enam võimalust ei teki. Me ei tohi lubada ühtegi abistatud enesetappu, mis ei ole täielikult läbi mõeldud ja 100 protsenti kindel, et meile parima teadmise kohaselt ei ole tõenäoliselt inimesel võimalik seda otsust tulevikus kahetseda.

Usun, et diskussiooni algatamine abistatud enesetappude osas on tervitatav ning inimestele peaks andma võimaluse oma saatuse osas kaasa rääkida. Ma ei arva, et see protsess peaks olema ülemäära lihtne. Vastupidi pean vajalikuks, et eutanaasiaks nõusoleku saamine peab hõlmama erinevaid samme, kus veendutakse inimese tervislikus seisundis, sh tehakse kindlaks inimese vaimse tervise olukord ning kui mõjuvad põhjendused on olemas, siis võiks inimese soovile vastutulekut tõsiselt kaaluda.