Paljusid tõenäoliselt raputas uudis 23. mail toimunud vahejuhtumist Ryanairi lennuki pardal ja Minski lennujaamas. Kujutleda vaid, ühel hetkel kruiisid rahulikult 10km kõrgusel pilvede kohal ning naudid kõrvaklappidest muusikat või loed raamatut, teisel hetkel vuhisevad lennuki kõrval hävitajad. Algse sihtkoha asemel, milleks oli Vilnius, on lennuk võtnud suuna Valgevene pealinna Minskisse.

Kui ülejäänud reisijatele jätkus lend õhtupoolikul peale päevapikkust Minskis viibimist Vilniuse suunas, jäi paraku lennust maha Valgevene ajakirjanik Raman Pratasevitš koos oma kaaslasega.

Ma ei hakka lahkama motiive, miks Valgevene võimud (Alexander Lukashenko režiim) Pratasevitši vahistasid, kuid selge on see, et olukord ei ole kuigivõrd tavapärane. Mõelda vaid, et tänapäeval on sellised võtted võimalikud. Ühe inimese kinnipidamiseks kujundati oluliselt ümber ligi 170 inimese päev ning kujundati ümber nende plaanid. Selleks, et pidada kinni üks inimene, peeti tegelikult terveks päevaks kinni terve lennukitäis rahvast, pärit erinevatest riikidest. Suhteliselt pretsedenditu olukord.

Usun, et erinevaid vahistamisi toimub maailmas kogu aeg ja kõigis riikides, kuna tagaotsitavaid jagub igale poole. Maandada aga hävitajate saatel rahvusvahelist lennuliini teenindav reisilennuk, seda ei söanda isegi suurriigid mitte. Üldiselt õnnestub tagaotsitavad kätte saada rahvusvahelise koostöö kaudu ja mõnikord paraku – nii kurb kui see ka pole – ei saadagi tagaotsitavaid kätte. Näiteks ei ole paljudes riikides väljaandmise kohustust jne, tulevad meelde näiteks Edward Snowdeni ja Julian Assange kaasused, millest viimane lõppes siiski Ameerika Ühendriikidele väljaandmisega. Ma ei tea, et neis kaasustes oleks lennukitäite kaupa inimesi kaaperdatud. Mõistlik oleks igal juhul sellistest ekstreemsustest hoiduda.