President Kersti Kaljulaid ütles arvamusfestivalil, et „kogukond on vitstest punutud moodustis, mille iga osa teeb omavahel koostööd“. Hästi öeldud sõnad. Kahju, et tegelikus elus see vits koostöö asemel vastu näppe virutab.

Vabaühenduste liidu EMSL mulluses artiklis teatas üks seltsitegelane, et „kui ma näen, et ametnik ei tee oma tööd, siis peabki minusugune loll sekkuma, et nad näeks, et kui ise ei tee, võtavad poolpidused vennad asja üle ja läheb veel hullemaks“. Kas tegemist on provokatsiooniga või hinnanguga oma kompetentsile, jääb paraku arusaamatuks. Mõlemal juhul on midagi valesti.

Omand on püha ja puutumatu

Tuleb meelde maalehe ühes kevadises juhtkirjas öeldu, et „Omand on püha ja puutumatu! Minu kodu on minu kindlus!“. Kas see põhimõte reaalse eluga ka tegelikult haakub, on väheusutav. Omandit ei saa juba ammu pühalt ja puutumatult majandada. Isegi kui õiguslikke takistusi oma põhiõiguste realiseerimiseks ei ole, leidub ikka üks paha naaber või moodsama nimetusega „kodanikuaktivist“, kellele ei meeldi sinu suure vaevaga ehitatud kasvuhoone või aeda istutatud elupuuhekk.

Ühe aktiivse inimese huviskoop haarab oluliselt rohkem, kui võiks arvata. Ühel hetkel oled paha naabri huviobjektiks sina, homme keegi teine ja järgmisel nädalal vallavanem. Teiste tegemistes kiputakse nägema tonti ja loomulikult ei häbeneta seda välja öelda. Kahjuks küll pigem sotsiaalmeedias ja negatiivses võtmes.

Teise silmas näeb pindu

Leidub neid, kellele ei meeldi naaberkinnistul asuv maja, kuid kindlasti ka kõik muu sinna kuuluv – kuur, lillepeenar, koerakuudi asukoht või liiga kõrged puud. Loomulikult leiab üht-teist kirumismaterjali ka avalikust linnaruumist, olgu selleks kehva teehooldus või katkine tänavavalgusti. Kuid kas see on ikka kirumise koht?

Avalikult kirudes tuleks mõelda, et mis on eesmärk. Kui eesmärgiks on mingisuguse probleemi lahendamine, võiks sotsiaalmeedias kisamise asemel suhelda otse allikaga, kaasa mõelda ja probleemi lahendamiseks mõni hea lahendus välja pakkuda. Tegelikult ei ole paljud vihapursked seotud mingisuguse probleemiga. Pigem näen ma rohkelt emotsiooni, süvenevat tähelepanuvajadust ja sellega kaasnevat „nobedate näppude sündroomi“.

Jäi silma Facebookis toimunud arutelu Nõmme kultuurikeskuse remonditööde kohta. Kritiseeriti tööde teostamist valel aastaajal (talveperioodil) ja pikka kestust. Kuidas mõjutavad need asjaolud aga hoone toimimist? Ei mõjuta kuidagi. Sellest hoolimata võetakse lahti arvuti ja pannakse näpud tööle.

Reidi tee, Rail Baltic raudteetrass, Haabersti hõberemmelgas või kemplemine Rakvere jõulupuu ümber on kõik head näited „siirast“ soovist kaasa rääkida. Teed projekteeritakse liiga laiad, raudtee planeeritud valesse kohta, puid ei väärtustata ning kultuuri arendatakse vildakalt. Madle Lippus kirjutas 2015. aastal postimehe artiklis, et „kogukond on ühe küla piires tegutsev ühendus, mille liikmeid ühendavad ühised eesmärgid ja väärtused“. Praktikas on kujunenud olukord, kus kogukond on killustunud ja domineerib erahuvide eest võitlemine – igal ühel oma.

Seltsingute ja „aktiivide“ eestvedajad on poliitiliselt motiveeritud ning paratamatult tekib küsimus, et millised on nende isikute isiklikud ambitsioonid. Artur Talvik on öelnud, et „Eesti võiks olla tugevatest kogukondadest koosnev riik“. Oleks justkui riigimehelik avaldus. Küllap on kokkusattumus, et mitmed kogukonnaaktivistid valimistel Vabaerakonna nimekirjas või erakonna suhtes sõbralikes valimisliitudes on sattunud kandideerima.

Võtame näiteks Tallinna asumiseltside liidu. Liikmeks olevate seltside juhtidest jäävad poliitiliste ambitsioonidega silma mitmed. Mähe seltsi esimees Erik Vest on kandideerinud kolmel korral, Pelgulinna seltsi esimees kolmel korral, loov Nõmme juhatuse liige Ülle Mitt neljal korral ja seda loetelu võib jätkata. Kas kogukonna eestkõnelejad peaksid olema poliitikud? Ma arvan, et mitte. Tõsiseltvõetavus tuleb saavutada poliitilise neutraalsuse ja koostöö kaudu. Seda tõsiseltvõetavust ja koostööd on poliitilises võitluses raske saavutada. Koostööd pehmelt öeldes täna napib.

Teeme ise ja laseme teistel teha

Tegelikult on siin hea koht tulla tagasi maalehe juhtkirja juurde. Kui vaja ehitada suvel – ehitab majaomanik suvel, kui vaja ehitada talvel – ehitab ta talvel. Kes on naabrimees või keegi kolmas, et seda kritiseerida? Kuid kui on hea ettepanek või soov abikäsi ulatada, siis miks mitte. Vanasõna ütleb, et „üheksa ametit, kümnes on nälg“. See peab ka meie kohalikus kogukonnapoliitikas paika. Spetsialist ollakse igas valdkonnas ja lõpuks ollakse veel ka poliitik. Kahjuks ei tekita see kombinatsioon just liiga palju usaldust.

Ikka leidub neid, kelle meelest ikka mitte miski kuidagi moodi ei sobi. See vaatenurk peab muutuma. Arvamusfestivalil jäi kõlama tees, et kogukond peaks tegema koostööd. Mitte ainult omavahel vaid ka kohaliku omavalitsuse või riiklike institutsioonidega. Koostöö definitsioonina võiks tähendada lisaks kriitikale ka ettepanekuid, häid soove ja konstruktiivsust.

Kriitiline meel tuleb elus kasuks. See ei tähenda aga, et igas olukorras peaks näpuga näitama tõttama. Vaadates ringi, tehakse tegelikult meie ümber igapäevaselt väga palju häid ja õigeid asju. Vastupidiselt kriitikutele tahan öelda: jõudu tööle. Vähem poliitikat ja rohkem tegusid.

Lugu avaldatud Eesti Päevalehes http://epl.delfi.ee/news/arvamus/risto-kask-kirujate-jaoks-oled-uhel-hetkel-huviobjektiks-sina-homme-keegi-teine-ja-jargmisel-nadalal-vallavanem?id=80777091