Sattusin eelmisel nädalal Ärilehest lugema lugu, kus räägiti pensioniks raha kogumisest USA-s. Avaldatud info kohaselt ei ole 40 miljonit töötavat ameeriklast ehk 45% töötajaskonnast endale pensioniks pennigi kõrvale pannud. Need kes säästmisega alustasid, olid pensionile mineku hetkeks jõudnud koguda keskmiselt 2500 dollarit. Jääb mulje nagu ei hooliks ameeriklased pensionist kuigivõrd palju.

Lugusid kesisest pensionivarade kogumisest on räägitud ka mõnevõrra lähemal, meie oma kodumaal. Võrreldes pensione USA-s ja Eestis, selgub aga kurb tõsiasi. Ühes kohas saavad inimesed keskmist pensioni 345 eurot kuus, teises seevastu alates 1500 dollarist (1386 eurot). Tegelikult võivad pensionid unistuste maal (USA-s) olla oluliselt suuremad. Olenevalt inimese töökohast, positsioonist ning pensionieelsest töötasust, võivad pensionid olla suurusjärgus 250 000 dollarit aastas ehk 21 000 dollarit (19 400 eurot) kuus. Uskumatu, kas pole?

Eesti pensionisüsteem on üles ehitatud väga lihtsalt. Eksisteerivad kolm sammast, millest esimese moodustab riigieelarvest makstav riiklik pension, teine on kohustuslik kogumispension esimese samba toetamiseks ning kolmas vabatahtlik kogumispension.

Veebruaris statistikaameti poolt avaldatud andmete kohaselt oli Eesti 2014. aasta keskmine pension 304 eurot ning keskmine vanaduspension 345 eurot. Riiklik pension makstakse välja riigieelarvesse laekunud sotsiaalmaksust ning pensionite suurus sõltub suhteliselt suurel määral sotsiaalmaksu maksvate inimeste arvust. Statistikaameti andmetel oli 2014. aasta lõpu seisuga Eestis tööga hõivatud 625 000 inimest. Võrreldes 2007. aastaga on tööhõives olevate inimeste arv vähenenud 33 000 inimese võrra. Arvestades suurt väljarännet, võib tööhõives olevate inimeste arv lähitulevikus veelgi langeda. Sellel on otsene mõju sotsiaalmaksu laekumisele ja meie kõigi pensionitele.

Riigipensioni puudujääki aitab kompenseerida kohustuslik II pensionisammas. Kohustuslik ei ole see sammas aga kõigile, vaid pärast 1983. aastat sündinud inimestele. Sammas toimib põhimõttel, et palgast peetakse kinni 2% ning 4% maksab riik omalt poolt juurde. Seega kogub inimene igakuiselt oma sissetulekust 6% ning pensionile jäädes on võimalik saada kogutud summa raames väljamakseid. On paratamatu, et paljud inimesed selle kogumisvõimalusega liitunud ei ole. Olen kuulnud erinevaid lugusid alustades inflatsioonikartusest kuni rahapuuduseni välja. Eks põhjuse miks mitte koguda leiab ju alati.

Kolmas sammas on vabatahtlik ning sinna võivad raha koguda kõik inimesed vastavalt oma äranägemisele. Igakuise osamakse suuruse saab ise valida ning soovi korral võib teha osamakseid ebaregulaarselt, ehk makstes siis kui soov tekib. Kuna kaasaegne sammaste süsteem ei ole kuigivõrd vana, ei ole ka III sambasse koguvate inimeste arv võrreldav tööhõives olevate inimeste arvuga. Sellest võib järeldada, et ka lähematel aastatel pensionile jäävate inimeste sissetulekud ei saa olema oluliselt suuremad tänastest makstavatest pensionitest.

Mida saame sellest õppida? Esiteks seda, et Eesti pensionipoliitika peab muutuma. Loomulikult on vaja põhimõttelisi otsuseid pensionite tõstmiseks, kuid vähem oluline ei ole ka rahalise katte hankimine pensionite maksmiseks ning riigi rahanduse jätkusuutlikuks toimimiseks. Üheks võimaluseks rahavoogusid tekitada on suurendada tööhõives osalevate inimeste arvu.  Seda saab teha tööhõives mitteosalevate inimeste hõivesse võtmise (50 000 inimest) kaudu ning ka nende inimeste abil, kes tulevad välismaalt Eestisse tagasi. On väga oluline, et tööhõives olevate inimeste arv ei väheneks väljarände arvelt. Meil on vaja leida lahendus neile, kes täna Eestis atraktiivset töökeskkonda ei leia.

Iga tööhõives inimene peab langetama põhimõttelise otsuse pensioniks kogumise osas. Tarbimise edasi lükkamine tulevikku võib mõne hinnangul tunduda ebaotstarbekas, kuid pikas plaanis ja isikliku heaolu kaalutlusel tasub ennast ära. Seda ilmestab väga hästi ühe Eesti investori ütlus, et iga euro tulevikus on parem, kui üldse mitte ühtegi eurot. Maailma rikkaimate riikide kannule jõudmiseks läheb Eestil veel aega, kuid elementaarne kogumine saab alguse igast inimesest endast.

Risto Kask